Isiklikust ja universaalsest õnnest

Ma tahan rääkida õnnest ja millises näites on õnn selgemini nähtav kui mitte armastuses? Kõnnin armastusest rääkides hiiglaste õlul, sest ka Platon valis selle näite ning tal oli selle kohta öelda järgnevat. Armastuse hetkel me vabaneme oma keha kütketest ja tunnetame taevalikku õnne, olles saanud üheks oma armastatuga. See taevasse tõus on aga pelk vari armastuse ideaalist, kuigi siinkohal on ka vari meie kirge väärt. Ja armastuse ideaal on ise vaid osa headuse ideaalist. Platon aga järeldas, et inimene peaks hülgama oma varju taga ajamise, me peaks loobuma oma keha ihadest ning keskenduma meie õnne tõelisele allikale, headuse ideaalile.

Kant õpetas meile seda maailmapilti ümber pöörama. Selle asemel, et otsida taevalikke ideaale, ta õpetas, et need leiab meie enda seest. Ideaalid on olemas, kuid need on meie enda mõistuse ideaalid. Kuigi näeme ebatäiuslikku maailma, meie mõistus näeb selle taga täiuslikke kategooriaid. Näiteks, kuigi näeme erinevaid kolmnurki, terav- ja nürinurkseid, võrdhaarseid ja võrdkülgseid, kõik-võimalikke kolmnurki mis aga üksteist välistavad. Nürinurgad ei kannata jagada oma kolmnurka teravnurkadega ja võrdhaarsed tahavad oma isiklikku kolmnurka võrdkülgsete ees. Meie aga näeme neis kõigis kolmnurka ja meie idee kolmnurgast sisaldab kõiki üksikuid kolmnurki, ükskõik kui vastuolulisi.

Aga on midagi mida meie mõistuse silm ei näe, midagi mille suhtes ta on pime. Kui me ei oleks kunagi näinud kolmnurki, kui me poleks kunagi õppinud geomeetriat, siis meie mõistus ei suudaks näha ka kolmnurga ideaali. Ja seetõttu me peame pöörduma tagasi Platoni juurde ning oma ajastute-pikkuse dialoogi temaga lõpetama kurval noodil. Sul ei olnud õigus, kallis Platon, ma ei saa hüljata armastust, ma pean armastama, sest ilma kogemata armastust ei saa ma ka kogeda armastuse ideaali. Ning siis jääks minu jaoks nähtamatuks ka osa sellest, mis on siin ilmas head.

---

Inspiratsiooni andis Tartu Ülikooli kõnevõistluse teema.

Vea ja meistriteose ääred on hägused

Vaadake järgnevat vestlust:

A: "A woman's house is positively overrun by cats, there must be hundreds of them."

B: "Well, there aren't few of them."

C: "There aren't that many either."

D: "There are definitely a plenty of them."

E: "May-be less than a plethora."

Juhiks teie tähelepanu D lausele: "There are a plenty." Esimese mõttena on see ebakorrektselt formuleeritud lause. Artikkel "a" tähistab ometi ainust ja "plenty" on mitmus. Samuti tähistab "are" mitmust. Kui aga googledada seda lauset leidub 1 700 000 vastet. Ilmselgelt on see lause kasutusel. (Konservatiivsemate tarvis: google books leidis 693 vastet.)

Veelgi populaarsem on "there are a many." Google leiab 6 690 000 vastet ja google books 642. Kui keegi oskab pakkuda seletust sellele fenomenile, jään ootama kommentaare. Seniks age võite nautida temaatilist muusikat või filmi.

Ettevaatust sõnajärjega

Esiteks kaalusin nädalavahetuselt pikalt oma blogi nime vahetamist. Nimelt, A'dam mind enam ei võõrusta; elan hoopis Saksamaal kohas nimega Osnabrück. Aga kahjuks on selle koha nimi raskemini mõttekalt lühendatav ning paljud lühendamiste tulemitest kõlavad kõrvale veidi ebasündsad. Seega pean leppima olemasoleva nimega ja seda tuleb nüüd lugeda veidi metafoorsemalt kui varem...

Tänud Paulale, et ta laenas minule Ervin Lazar'i "Seitsmepäist Haldjast" lugeda. Leidsin sealt sellise toreda lõigu:

"Teatavasti teab Mikamaka peaaegu, et kõike. See tähendab: peaaegu, et teab kõike. Või siis: kõike peaaegu, et teab." [lk. 82, 1984]

See tuletas minule meelde, et Eesti keelt peetakse vaba sõnajärjega keeleks. Kes rohkem, kes vähem kuid levinud on arusaam, et sõnade järjekorra muutmine jätab lause tähenduse samaks. (va. öeldis, mille kohta teatakse rusikareeglit, et see peab tulema teisena).

Kui me vaatame, aga Lazari toredaid lauseid, siis nende tähendus tuleb kõige paremini välja kui kujutame ette üht lihtsat universumi.

Eeldame, et universum koosneb ükssarvikutest ja pegasustest. Samuti eeldame, et ükssarvikud koosnevad ainult kahest elemendist: nad on hobused ja neil on sarv otsa ees. Eeldame, et pegasused koosnevad samuti ainult kahest elemendist: nad on hobused ja neil on tiivad.

Nüüd, kui eeldame, et Mikamaka teab, et ükssarvikud on hobused kellel on sarv otsa ees kuid ta ei tea, kes on pegasused, siis me saame öelda: "Teatavasti teab Mikamaka peaaegu, et kõike." Samas me ei saa öelda, et ta "kõike peaaegu, et teab." sest ta ei tea pegasusi üldse. Samuti, kui eeldame, et Mikamaka teab, et ükssarvikud ja pegasused on hobused kui ta ei tea nende sarvedest ega tiibadest, siis me ei saa öelda, et "Teatavasti teab Mikamaka peaaegu, et kõike" aga me saame öelda, et Mikamaka "kõike peaaegu, et teab." sest ta teab kõikidest objektidest midagi.

Loo moraal on selles, et olge oma sõnajärjega siiski veidi ettevaatlikud!

P.S. Kogemus näitab, et inimestel on erinevad intuitsioonid lausete suhtes ja seega ma kutsun teid kõiki üles kommenteerima!

Praktilist teooriat

Hiljuti lugesin üht artiklit, milles USA kindral teatas, et neil on nimekiri Afghanistani mitte-soovitud inimestest. Sinna satuvad vastupanuliikumise juhid ja nüüdsest ka narkootikumide väljavedajad. Kokku 367 inimest. Ametlik poliitika on, et need inimesed tuleb "tappa või kinni püüda."

Semantik minu sees hüppas kohe rõõmust ja tuletas meelde, et kuigi loogiline "või" on kommutatiivne: (A v B = B v A), siis tavakeeles väljendab "või" sisendite järjekord eelistust või ajalist eelnevust. Võrdle:

• mees või naine = naine või mees
• Juhan on õppimas või ta mängib arvutiga = Juhan mängib arvutiga või ta on õppimas

Järeldus mille võime sellest teha on see, et USA kindralid eelistaksid nende ebasoovitud inimeste surma, eriti arvestades probleeme, mis neid kimbutavad juba olemasolevate Guantanomo Bay vangidega.

Vastulause protestijatele

Viimasel ajal on minu kõrvu kandunud vastuargumente minu eelmisele postitusele. Nimelt soovivad inimesed protestida erakondade käitumise vastu ning vahendiks on nad valinud mitte hääletamise. Kuigi palju põhjused protestiks on õigustatud ei nõustu ma valitud vahendiga.

Kuigi tõesti ükski erakond ei ole täiuslik, siis nad teevad kõik veidi erinevaid tegusid ja sinu hääl annab signaali selles suunas kuhu erakonnad peaksid liikuma. Samas protestiks antud hääl saadab ainult singaali, et sinu huvid on võimalik (piisava sigatsemise abil) valimistelt välja tõrjuda! - ja see on just sinule kõige vastumeelsamate erakondade huvides.

Seega, protestige hääletades kõige vähem sind häiriva erakonna poolt kuid ärge laske oma huvidest üle sõita!

Kiirpostitus - Kõik Valima!

3nda juunini on võimalik veel elektrooniliselt Euroopa Parlamendi valimistel hääletada. Mitte ainult ei peaks seda võimalust kasutama kõik välismaal elavad eestlased (ja huvitav kas seda blogi ka keegi Eestis loeb...) vaid üldse kõik eestlased! Nimelt on Eesti ainus riik kus on võimalik Euroopa Parlamendi valimistel elektrooniliselt hääletada.

Samuti on see ainus võimalus oma hääl rahulikult ja mõtestatult anda, sest kiiret ei ole kuhugi ja oma arvuti taga võib iga kandidaadi tausta uurida seni kuni meelekindlus täielik. Eriti oluline on aga see, et hääle andmist ei sega tümps!

Vastutus

Täna, Kaheksas, hakkas lehelugemist segama kõlaritest kõlav tuttav värss. Kikitasin kõrvu ning tundsin ära tuttavad sõnad: 

"It's so easy, easy

When everybody's tryin' to please me baby"

Originaalselt pärinevad need tulevaste Guns 'n Roses'i liikmete Duff McKagan'i ja West Arkeen'i sulest ning tuttavaks said nad 1987 aastal muusikamaailma tulevikku ette ennustava albumi "Appetite for Destruction" loos: "It's so easy." Lugu ise on, vähemalt niivõrd kui legende võib uskuda, inspireeritud tolleaegsest muusikamaailmast kus artistidel oli vähe raha ja puudusid mänedžerid, samas aga oli vabalt kätte saadaval palju tasuta alkoholi, naisi ja narkootikume. 

"It's so easy" on ka üks minu lemmikvalikuid taustamuusikaks kui tahan lugeda Platonit või Kanti. Peale omaduse mähkida mind pehmesse mürasalli, mis summutab kõikvõimalikud häirivad väikehelid, räägib see lugu minule vajadusest leida endale väljakutseid ning võtta vastutust. - loomulikult kasutades iroonia võtet rääkida täpselt vastupidist.

Näiteks räägib lugu järjest purjuspeaga sõitmisest ja kellelegi otsa sõitmisest. Seejärel tuleb värss:

"I see you standin' there

You think you're so cool

Why don't you just

Fuck off"

Minu jaoks ütleb lugude autor, et kuigi temale on kõik lubatud on soliidsele ja stoiliselt seisnud ohvrile otsasõidul pigem reaalsust meelde tuletav funktsioon. Autor teab, et ta võib kustutada elu kuid see ei tähenda, et ta oleks oma elu ja positsiooniga midagi saavutanud. Loo pealkirja ei tule võtta kui optimistlikku ja rõõmsat tõdemust vaid tunnistust oma võimetusest midagi asjalikku ette võtta. Ja kui impotentne hüüatus "fuck off" ei ole piisav näide, siis lool on veel kaks lauset mis jäävad eriti hästi kõlama. Esiteks järgneb "It's so Easy'le" "but nothin' seems to please me" mis viitab autori enda rahulolematusele, vihjates igatsusele millegi tunnetest püsivama järele. Ja Platoni "Vabariigi" esimest peatükki tuletab meelde: "I fade into the night." Nimelt, Platon kohtab seal oma sõpra Cephalust kes kurdab, et raiskas oma elu järgides oma meeli ning olemata sealjuures palju saavutanud.

Olles läbinud eelnenud mõtteprotsessi jäin ootama järgmisi sõnu ning mälestustest meenus, et järgnema peaks Slash'i taevalik kitarrisoolo. Aga oh üllatust, järgnes flöödisoolo! Tuli välja, et keegi oli teinud sellest loost cover'i ning asendanud loo karmimad aspektid pehme pop-muusikaga. Identifitseerimatu naislaulja jätkas rõõmsalt loo edasilaulmist, unustades ebatsensuursed sõnad ning süstides rõõmsat optimisti kõikjale kuhu võimalik. Võttes nii ära loo iroonia sattusin kummalisse olukorda kus minule varem õpetlikuna mõjunud laulul oli rõõmsameelsusega taastatud pelk sõnade tähendus ning sellega muudetud laulu mõte kohutavaks alkoholi, naiste ja narkootikumide kuritarvitamise ülistuslauluks. (Aususe mõttes ütlen, et ma ei kuulnud täpselt kuivõrd sõnu oli muudetud.) Ütlesin oma kaaslasele, et on aeg pageda.

Oma üllatuseks tajusin, et mu sõnad olid tungivad ja tundusid hetke õhus rippuvat, nagu ebatsensuurse sõnumiga madalalt lendavad Zeppelinid, enne kui hakkasime riideid selga panema. Hakkasin mõtlema sellest, et mu kaaslane võis olla lugu üldse mitte tähele pannud ning tegelikult oli Kaheksas väga meeldiv. Ehk rikkusin tema jaoks meeldiva hetke? Ometi oli lahkumisel hea põhjus, mänginud lugu oli ebasobiv ja ka järgnenud jalutuskäik oli meeldiv...

Siiski ei suutnud ma endalt raputada tunnet, et olin sooritanud väärteo. Peaaegu vägisi meenusid Lucullusi, mehe kelle nimi on nüüdseks sünonüümne pillava luksusega, biograafiast pärinevad lood. Nagu enamus kurikuulsaid mehi pidi ka Lucullus sooritama suuri tegusi, et kedagi huvitaks tema nime piisav määrimine.

Lucullus sai konsuliks veidi enne Caesari aega, konkureerides ja sõbrunedes Sulla ja Pompei'ga, teiste seas. Kuulsaks sai ta tänapäeva Türgi alasid vallutades. Kõigepealt näitas ta üles suurt tarkust kui päästis oma rivaali Cotta Chalcedoni kindluse piiramisrõngast. Selle asemel, et oma 50 000 mehega mitu korda suurema armeega barbareid rünnata teadis Lucullus, et suurem armee tähendab ka rohkem suid toita. Seega sättis ta oma armee lahingu vältimiseks oma vastase, Mithridatise, oma kaugemale kuid otse tema varustusliinide peale. Räägitakse, et halva toidu peal võitlevad sõdurid kõige paremini, kuid üldse ilma toiduta jäetud sõdurid langesid Luculluse armee mõõkade läbi.

Mithridatis oli seotud ka tema teise ja palju suursugusema võiduga. Nimelt oli tema see, kes ässitas Aasia tolleaegse kuningate kuninga Tigranese Luculluse vastu. Lucullus oli selleks hetkeks juba aastaid Aasias ning tema mehed olid väsinud. Erinevate piiramiste ja teiste strateegiliste tegevuste kõrvalt jäi talle alles ainult 20 000 jalaväelast ja umbes tuhat ratsa/vibumeest. Tigranese käsutada olid kõik Rooma vastu koondunud kuningad ning lahingusse tõi ta üle 200 000 mehe. Nähes oma vägede ülekaalu olevat Tigranes kommenteerinud: "If they are come as ambassadors, they are too many; if as soldiers, too few." Lucullus aga eiras oma varasemat tarkust ning seadis ennast ise samuti jalaväelase raudrüüsse ja alustas kiirmarssi otse Tigranese raskeratsaväe poole. Need, tegemata au Luculluse vaprusele, asusid otsekohe paanikas põgenema ja tallasid ära Tigranese jalaväe. Lahing oli enne lõppenud kui ta oli jõudnud jalata ning roomlaste järgi hukkus nende leeris 5 meest ja Aasia armeest jäid alles ainult mõnedkümned tuhanded...

Jutustasin need lood, sest minu jaoks on need ühed paremad näited vastutamisest. Lucullus vastutas oma meeste ees ning olenemata tema strateegiast hoolitses ta selle eest, et ta armee kiidaks tema strateegia heaks ja tunneks ennast kindlalt. Erinevalt hooletust Mithridatesest, kes lasi oma meestel nälgida oli Lucullus ühe esimese asjana oma meestele selgitanud vastasleeri olukorda, tagades endale enesekindlad sõdurid. Samuti näitas ta ise jalamehe vaevusi kannatades, et ta ei saada oma sõdureid sadade tuhandete kätte surema vaid ootab lahingust võitu. Tigranes veetis aga aega oma õukonnaga vesteldes ja jättis oma ratsaväe hooletusse, tuues enda peale hävingu.

Järgmine kord tean minagi, et lahkumise nõudmise asemel saan pakkuda oma kaaslasele alternatiive ja ise proaktiivselt midagi paremat teha. Usun, et saavutan nii oma head eesmärgid paremini kui toore otsekohesusega. Eriti aga jätan selle meelde kui peaksin kunagi sattuma jõupositsioonile.