Posts
Esimese maailmasõja ajal küpsenud generatsiooni kohta võib seda tõesti öelda, sest nende maailmavaade kinnistus kaevikutes, kuulirahe ja muda vahepeal. Kuid kõik need inimesed kasvasid üles ja mõned nendest said trend-setteriteks kes mõjutasid oma kaasaegseid ja ka tulevasi põlvkondi.
Ma küll ei sooviks õõnestada hea kirjaniku usutavust, kuid muret tekitava loo maalib 22 jaanuari 1919 New York Sun'i artikkel:
"The first wounded American from the Italian front arrived yesterday by the steamship Giuseppe Verdi of the Transatlantica Line with probably more scars than any other man in or out of uniform, who defied the shrapnel of the Central Powers.
His wounds might have been much less if he had not been constructed by nature on generous proportions, being more than six feet tall and of ample beam.
He is Ernest M. Hemingway..."
Hemingway pidi üles kasvama teadmisega, et tema keha katnud armid ja läbi elatud kannatused tulenesid osaliselt kahest omadusest, mis teiste generatsioonide puhul oleks taganud õnne ja lugupidamise - ta oli pikk ja laiaõlgne ning samuti oli ta abivalmis, olles Itaalias punase risti koosseisus. Pärast selle New York Suni artikli lugemist sai lõpuks arusaadavaks "The Old Man and the Sea" ebaõiglusest pulbitsev lõpp, mille lugemine - rääkimata kirjutamisest - on meie generatsioonile pea mõistetamatu.
Hemingwayga võrreldes oleme meie üles kasvanud mee sees. Eesti oli iseseisev (vaadates meie ajalugu oli tõenäosus tabada sellist hetke väga väike), majanduskasv läks vahepeal Hiiastki ette, maailmamajandus kasvas kiiremini kui kunagi varem ajaloos, tehnoloogia ja odav lendamine avas maailma nagu mitte kunagi varem ja sõjad olid palgasõdurite leib, mis tavaeestlast ei puuduta. Ma ei soovi ennustada tulevikku, kuid kõik viitab sellele, et meie generatsiooni meenutatakse kui "tegijate" ajastut, mil inimestel oli palju vabadust, mida võis kasutada nii heaks kui kurjaks. Inimeste individuaalsus kasvas ja hakati taaskord rääkima inimese enda moraalsusest ja hingelisusest (või veelgi enam selle puudumisest).
Milline aga tuleb meile järgnenud generatsioon, need intelligentsed ja toredad inimesed kes parajasti keskkooli lõpetavad? Nende endamõtestamine algas ajal, mil pronksöö süütas pealinna leekidesse, Venemaa varjutab päikesepaistelist tulevikku, toit ja energia muutusid koormavalt kalliks ning töökohtade vähesus ei luba enam teha kõik mida võisid endale lubada vaid mõned aastad vanemad sõbrad. Milline tuleb meile järgnev generatsioon? Ja kas on midagi mida me suudaks teha, et neile ei tunduks maailm üks kole ja ebaõiglane koht?
