Isiklikust ja universaalsest õnnest

Ma tahan rääkida õnnest ja millises näites on õnn selgemini nähtav kui mitte armastuses? Kõnnin armastusest rääkides hiiglaste õlul, sest ka Platon valis selle näite ning tal oli selle kohta öelda järgnevat. Armastuse hetkel me vabaneme oma keha kütketest ja tunnetame taevalikku õnne, olles saanud üheks oma armastatuga. See taevasse tõus on aga pelk vari armastuse ideaalist, kuigi siinkohal on ka vari meie kirge väärt. Ja armastuse ideaal on ise vaid osa headuse ideaalist. Platon aga järeldas, et inimene peaks hülgama oma varju taga ajamise, me peaks loobuma oma keha ihadest ning keskenduma meie õnne tõelisele allikale, headuse ideaalile.

Kant õpetas meile seda maailmapilti ümber pöörama. Selle asemel, et otsida taevalikke ideaale, ta õpetas, et need leiab meie enda seest. Ideaalid on olemas, kuid need on meie enda mõistuse ideaalid. Kuigi näeme ebatäiuslikku maailma, meie mõistus näeb selle taga täiuslikke kategooriaid. Näiteks, kuigi näeme erinevaid kolmnurki, terav- ja nürinurkseid, võrdhaarseid ja võrdkülgseid, kõik-võimalikke kolmnurki mis aga üksteist välistavad. Nürinurgad ei kannata jagada oma kolmnurka teravnurkadega ja võrdhaarsed tahavad oma isiklikku kolmnurka võrdkülgsete ees. Meie aga näeme neis kõigis kolmnurka ja meie idee kolmnurgast sisaldab kõiki üksikuid kolmnurki, ükskõik kui vastuolulisi.

Aga on midagi mida meie mõistuse silm ei näe, midagi mille suhtes ta on pime. Kui me ei oleks kunagi näinud kolmnurki, kui me poleks kunagi õppinud geomeetriat, siis meie mõistus ei suudaks näha ka kolmnurga ideaali. Ja seetõttu me peame pöörduma tagasi Platoni juurde ning oma ajastute-pikkuse dialoogi temaga lõpetama kurval noodil. Sul ei olnud õigus, kallis Platon, ma ei saa hüljata armastust, ma pean armastama, sest ilma kogemata armastust ei saa ma ka kogeda armastuse ideaali. Ning siis jääks minu jaoks nähtamatuks ka osa sellest, mis on siin ilmas head.

---

Inspiratsiooni andis Tartu Ülikooli kõnevõistluse teema.

Vea ja meistriteose ääred on hägused

Vaadake järgnevat vestlust:

A: "A woman's house is positively overrun by cats, there must be hundreds of them."

B: "Well, there aren't few of them."

C: "There aren't that many either."

D: "There are definitely a plenty of them."

E: "May-be less than a plethora."

Juhiks teie tähelepanu D lausele: "There are a plenty." Esimese mõttena on see ebakorrektselt formuleeritud lause. Artikkel "a" tähistab ometi ainust ja "plenty" on mitmus. Samuti tähistab "are" mitmust. Kui aga googledada seda lauset leidub 1 700 000 vastet. Ilmselgelt on see lause kasutusel. (Konservatiivsemate tarvis: google books leidis 693 vastet.)

Veelgi populaarsem on "there are a many." Google leiab 6 690 000 vastet ja google books 642. Kui keegi oskab pakkuda seletust sellele fenomenile, jään ootama kommentaare. Seniks age võite nautida temaatilist muusikat või filmi.