Posts
Tänud Paulale, et ta laenas minule Ervin Lazar'i "Seitsmepäist Haldjast" lugeda. Leidsin sealt sellise toreda lõigu:
"Teatavasti teab Mikamaka peaaegu, et kõike. See tähendab: peaaegu, et teab kõike. Või siis: kõike peaaegu, et teab." [lk. 82, 1984]
See tuletas minule meelde, et Eesti keelt peetakse vaba sõnajärjega keeleks. Kes rohkem, kes vähem kuid levinud on arusaam, et sõnade järjekorra muutmine jätab lause tähenduse samaks. (va. öeldis, mille kohta teatakse rusikareeglit, et see peab tulema teisena).
Kui me vaatame, aga Lazari toredaid lauseid, siis nende tähendus tuleb kõige paremini välja kui kujutame ette üht lihtsat universumi.
Eeldame, et universum koosneb ükssarvikutest ja pegasustest. Samuti eeldame, et ükssarvikud koosnevad ainult kahest elemendist: nad on hobused ja neil on sarv otsa ees. Eeldame, et pegasused koosnevad samuti ainult kahest elemendist: nad on hobused ja neil on tiivad.
Nüüd, kui eeldame, et Mikamaka teab, et ükssarvikud on hobused kellel on sarv otsa ees kuid ta ei tea, kes on pegasused, siis me saame öelda: "Teatavasti teab Mikamaka peaaegu, et kõike." Samas me ei saa öelda, et ta "kõike peaaegu, et teab." sest ta ei tea pegasusi üldse. Samuti, kui eeldame, et Mikamaka teab, et ükssarvikud ja pegasused on hobused kui ta ei tea nende sarvedest ega tiibadest, siis me ei saa öelda, et "Teatavasti teab Mikamaka peaaegu, et kõike" aga me saame öelda, et Mikamaka "kõike peaaegu, et teab." sest ta teab kõikidest objektidest midagi.
Loo moraal on selles, et olge oma sõnajärjega siiski veidi ettevaatlikud!
P.S. Kogemus näitab, et inimestel on erinevad intuitsioonid lausete suhtes ja seega ma kutsun teid kõiki üles kommenteerima!
