Kant õpetas meile seda maailmapilti ümber pöörama. Selle asemel, et otsida taevalikke ideaale, ta õpetas, et need leiab meie enda seest. Ideaalid on olemas, kuid need on meie enda mõistuse ideaalid. Kuigi näeme ebatäiuslikku maailma, meie mõistus näeb selle taga täiuslikke kategooriaid. Näiteks, kuigi näeme erinevaid kolmnurki, terav- ja nürinurkseid, võrdhaarseid ja võrdkülgseid, kõik-võimalikke kolmnurki mis aga üksteist välistavad. Nürinurgad ei kannata jagada oma kolmnurka teravnurkadega ja võrdhaarsed tahavad oma isiklikku kolmnurka võrdkülgsete ees. Meie aga näeme neis kõigis kolmnurka ja meie idee kolmnurgast sisaldab kõiki üksikuid kolmnurki, ükskõik kui vastuolulisi.
Aga on midagi mida meie mõistuse silm ei näe, midagi mille suhtes ta on pime. Kui me ei oleks kunagi näinud kolmnurki, kui me poleks kunagi õppinud geomeetriat, siis meie mõistus ei suudaks näha ka kolmnurga ideaali. Ja seetõttu me peame pöörduma tagasi Platoni juurde ning oma ajastute-pikkuse dialoogi temaga lõpetama kurval noodil. Sul ei olnud õigus, kallis Platon, ma ei saa hüljata armastust, ma pean armastama, sest ilma kogemata armastust ei saa ma ka kogeda armastuse ideaali. Ning siis jääks minu jaoks nähtamatuks ka osa sellest, mis on siin ilmas head.
---
Inspiratsiooni andis Tartu Ülikooli kõnevõistluse teema.
No comments:
Post a Comment