Järjepidevusest

Kes meist ei ole lugenud Francois-Marie Arouet kirjutisi? Sa ei ole? Kas tõesti? Aga kui ütleksin, et ta kirjutas Voltaire'i nime all? Eureka... Eks?

Voltaire oli kuulsamaid skeptikuid, kelle raamatud lõhkusid halastamatult kiriku autoriteeti. Neile, kes uskusid heasse jumalasse ning seega Leibnizi teesi "elame parimas kõigist võimalikest maailmates," kirjutas ta terve raamatu: "Candide," mis näitas kõiki neid koledusi mis inimlooma võib tabada.   Kuid minu eesmärki tema belleletrismi kommenteerimine ei täida. Pigem tsiteerin tema filosoofilist sõnaraamatut:

Seal kirjeldab ta meditatsiooni, milles ingel viis ta "kõrbesse, mis oli täis inimluid; ja nende surnute virnade vahel oli seal puiesteid, mida ääristasid igihaljad puud." Ingel lausus talle: "Järgnevail alleedel näes sa neid kristlasi, kes kägistasid üksteist surnuks metafüüsiliste tülide pärast. Neid on seal mitu virna, igas virnas on nelja sajandi surnud. Kui nad oleksid olnud kõik ühes hunnikus, oleks see ulatunud taevani; sellepärast tuli nad jaotada mitmesse virna. ... 'Siin,' ütles vaim, aga on need kaksteist miljonit ameeriklast-pärismaalast, kes tapeti nende oma kodumaal sellepärast, et nad polnud ristitud." [338-9]

Verdtarretav kirjeldus, kas pole? Keda minevikku vaatamine ei eruta võib sarnase kogemuse osaliseks saada Iisraelis või Palestiinas, kus omavahel võitlevad kõige ekstreemsemad Palestiina militandid nagu Hamas, kes soovivad Iisraeli riigi täielikku hävingut ning teisel pool Juudi uusasukad, kes iga päev võitlevad endale territooriumi juurde, anastades inimeste maju, võltsides dokumente ning ebaedu korral rünnates nii Iisraeli politseid kui Palestiina tsiviilelanikke. Nende kahe äärmuse vahele mahuvad kõik leebemate maailmavaadetega inimesed - kes olukorra pöörises kaasa kistakse. 

Voltaire'i argument on seda veenvam mida rohkem mõistame, et see on ajatu. Aga samas kirjutab Voltaire'i enda kohta Casanova järgneva katkendi: "Voltaire, soliidne Voltaire, kelle sulg ei väärata ega saa tagasi hoitud; Voltaire, kes seedis Piibli ning naeruvääristas selle dogmad, kahtlused, ja pärast seda kui ta oli loonud uskmatuse järgijaskonna, ei häbene oma elu äärmusesse langenult, küsida sakramente ega katta oma keha rohkemate reliikviatega kui St. Louis'el oli Amboise's. [Katkendi leidis Arthur Simons Casanova surmapaigas Dux'is, tõlge M.A.]

Häbiväärne, kas pole? Ta veenis teisi olema religioonitud kuid võttis endale endiselt vabaduse sellest lohutust ammutada. Tema kaitseks võib samas öelda kahte asja. Esiteks kirjutas Casanova oma lõigu pärast seda kui Voltaire oli tema L'Ecossaise tõlke maatasa teinud. Aga ega Casanova ei liialda... Teiseks oli Voltaire pigem organiseeritud religiooni kui Jumalasse uskumise vastane. Pigem osales ta Prantsuse revolutsiooni eelses diskussioois mis küsis kas riigil peaks olema ametlik religioon. Tänapäevane ateistide ja usklikke vaheline vaidlus ainult moonutab meie nägemust sellest ajaloolisest ajast.

Võib-olla tuleb järjepidevust näha kui ainult avaliku elu nähtust. Inimesed on vabad tegema enda eluga ja oma eraelus seda mida nad tahavad kuid avalikus elus tuleb teisi veenda argumentidega. Vastuoluline lugu ei ole aga veenev. Tänapäeval on aga inimese eraelu väga kergesti avalikkuse ette tiritav. Sedavõrd raskem on inimesi veenda kui enda elu ei ole hästi ohjatud. 

P.S. Mainisin enne Leibnizi. Minu tuttavate seas on laialt levinud väärarvamus, et Heidegger oli esimene, kes küsis: "Miks on ülepea olev ega pigem eimiski?" [tavakeeles: Miks on üldse midagi olemas?] See küsimus on aga samuti pärit Leibniz'i "Principles de la nature et de la grace: " vormis: "Pour quoi il y a plu tot quelque chose que rien?"