Mõtteid taevalaotusest

Kes seda veel ei tea, siis ma lendan palju. Tõesti palju. Isegi nii palju, et mul tekib vaimusilmas pilt sellest milline maailm saab olema 500 või 1000 aasta pärast kui inimesed lendavad tähtede vahel ilma, et nad kordagi pilku aknast välja heidaks või naudiks valgusmängu mille tekitavad möödavuhisevad tähed. Kuid mitte sellest ei taha ma kirjutada.

Pigem on huvitav mõelda kuidas esimesed inimesed heitsid oma pilgud taevalaotusesse ning leidsid seal koha oma jumala(te)le (usutavasti pärast seda kui nende tootemisse oli elama asunud termiidid ja sõna otseses mõttes nende varasema teooria auklikuks närinud). Kui nad näeksid kuidas tänapäeval on taevalaotus pilvelõhkujaid, lennukeid, õhupalle, sputnikuid ja muud prahti täis, siis nad küll oma jumalat sinna ei paigutaks.

Võib öelda, et allakäik algas Leonardo da Vinci'st või Wrighti vendadest, kuid mina süüdistan pigem matemaatikuid ja füüsikuid. Mingil hetkel muutusid nende arvutused piisavalt arenenuks, et võimaldada ehitada mitme tonni raskust metallist koletist, mis suudab õhus rippuda. Kui selline maagia muutus tavapäraseks on palju raskem veenda inimesi, et kuskil pilvede vahel on endiselt midagi mis ei allu meie leitud seadustele.

Rudolf Bultmann on kuulsalt kirjutanud, et meie kes me saame valgustada oma tuba elektriga ei saa enam sama moodi Piiblit lugeda. Kuid inimesed endiselt teevad seda ning need kes seda ei tee otsivad müstilist ja hoomamatut mujalt. Kust sina seda otsid?